Usk, keel ja identiteet

Kui Kreutzwald oma jala võidukalt setode asualale vajutas, olevat setod talle öelnud, et nad on maarahvas, aga paluvad vene-värki jumalat. Õigeusk, mille varane misjon puudutas Setomaad ilmselt juba 11.–12. sajandil, on olnud üks seto identiteedi alustalasid. Tänapäevalgi on Setomaa kaetud kirikute ja tsässonate võrguga, kirikupühadega seotud kirmaskid ja küläpraasnikud struktureerivad nii traditsioonilistel seto aladel kui linnades elavate setode aega. Ajalooliselt ongi just õigeusklik kultuur keeleliselt sarnaste Võrumaa naabrite ja setode vahele piiri tõmmanud. Naabruses elavaid luterlasi on setod halvustavalt mõtsikuteks kutsunud, mis on viidanud juba vanadele eelarvamustele mitteõigeusklike suhtes. Eestlased on omakorda rääkinud setode „vene usust“, mis on samuti kandnud sageli negatiivset varjundit. Venelastest naabrid, kes on setodega ajalooliselt samadesse kogudustesse kuulunud, on kutsunud setosid pooleusulisteks – võõristades ilmselt nii setode kehva vene keele oskust kui ka nende erinevaid usupraktikaid.

Setode asuala vahetus naabruses asuva Irboska Püha Nikolai kiriku kohta on kirjalikke teateid 1340. aastast, kuid arvatakse, et kirik oli seal juba 12. või isegi 11. sajandil. 1473. asutati Petseri klooster, mille mõju seto kultuurile on olnud mõõtmatult suur – Setomaa südames asuv Petseri on olnud setode jaoks nii pealinn kui ka religioosne keskus. Lisaks olid paljud seto talupojad kloostriga seotud majanduslikult, sest kloostrile kuulus hulgaliselt setode asualal olnud maavaldusi. Tänapäeval kuuluvad Petserimaal asuvad setode kirikud Moskva patriarhaadi ja Eesti-poolsed setode kogudused Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni alla (linnas elavate setode jaoks on asi segasem – puhtalt seto kogudusi üldse ei eksisteerigi). Ehkki Moskva ja Konstantinoopoli õigeusukirikud on omavahel vaenujalal, peavad setod mõlema patriarhaadi alla kuuluvaid kirikuid, mille kogudused on traditsiooniliselt setodest koosnenud, „enda omaks“ – näiteks külastavad Eesti vabariigis elavad setod Petseris käies ikka Varvara kirikut, kui see on perekonnatraditsioon. Vanu traditsioone ja religioosseid praktikaid püütakse jätkata kiriklikele või riiklikele piiridele vaatamata.

Õigeusk on eristanud setod keeleliselt sarnastest katoliiklastest ja hiljem luterlikest võrumaalastest. Kuigi keeleliselt väga lähedased (tänapäevane keeleteadus usub, et Lõuna-Eesti hõimud, st muuhulgas setod ja võrokesed, eristusid läänemeresoome algkeelest varem, kui põhjaeestlased ja soomlased), olid 20. sajandi alguse setod ja nende luterlastest naabrid hariduslike või sotsiaalmajanduslike olude mõttes väga erinevad. Kui setode asualal oli venekeelne koolivõrk veel 19. sajandi lõpuski suhteliselt hõre ja kirjaoskajate osakaal setode seas vaid 0,6%–0,9%, siis Võrumaal oli kirjaoskus selleks ajaks juba suhteliselt üldine. Ehkki 20. sajandi alguses suurenes kirjaoskajate osakaal ka Setomaa aladel, oli vahe Võrumaaga endiselt väga suur –1926. aastal oli Võru maakonnas 15-aastaste ja vanemate elanike hulgas kirjaoskajaid 90%, Setomaal küündis kirjaoskajate osakaal aga vaid 44%-ni.