Setodest

Varasemas teabekirjanduses jäid setod uurijate poolt märkamata. Setode “avastamine” etnograafia ja ajaloo jaoks toimus alles 19. sajandi keskpaigas. 19. sajandil oli levinud teooria, et setod (tolleaegse pruugi järgi Pihkvamaa või Petseri eestlased) on võõrkeelse õigeusukiriku tõttu venestunud eestlased, kes kunagi oma emamaalt orjuse eest olid välja rännanud. Sellest tuleneb setode hulgas tänaseni levinud omamüüt, justkui oleksid nad eestlastega võrreldes loomult vabamad, kuna pole pidanud kloostritalupoegadena orjust kannatama.

Eestis on meile lähedasi keelesugulasi peetud nn hõimurahvasteks, kelle folkloori vastu on tuntud tavapärasest suuremat huvi. Keele- ja rahvaluuleuurijad pidasid setosid „ideaalseteks ürgeestlasteks“, kes olid säilitanud palju vanapärast, millest pidi tõusma kasu eesti (mitte seto) ajaloo ja rahvaluule uurimiseks. Tolleaegsete rahvaste arengut käsitlevate teooriate valguses usuti, et setod on eestlastele lähedane hõimurahvas, kes on jäänud oma arengult neist 100–200 aastat maha. Setode „vanapärane“ folkloor pidi aitama meil vastuseid leida paljudele eesti pärimust ja ajalugu puudutavatele küsimustele. Usuti, et Setomaa on “vanavarasalv”, kus leidub enam eestlaste arhailise laulupärandi “säilinud riismeid” kui n-ö emamaal.

Nii kuulutaski Kreutzwald rahvuseepose “Kalevipoeg” eessõnas uhkelt, et kokkupuude laulurikaste Pihkvamaa eestlastega on viinud ta järelduseni, et setode “suur hulk laialipillatud laulukatkeid” pole midagi muud kui kadunud Kalevi-loo jäänused. Kahjuks tuleb siiski tunnistada, et Kreutzwaldi kogutud seto laulud on suures osas põhjaeestikeelsed ja halvas stiilis võltsingud.  

Kreutzwaldi Setomaa välitööd ja tema saak jäid napiks, kuid seda usinamalt kogusid setode laule Hurt ja tema kaastöölised. Seto pärimuse tähtsust eesti folkloristika ajaloos rõhutavadki kolm köidet Jakob Hurda välja antud “Setukeste laule” (1904-1907), millest sai siiani kestva „Vana Kandle“ (kihelkondlik lauluväljaanne, mille eesmärk on avaldada kõik piirkonna regilaulud) projekti avalöök. Nagu Hurt Helsingis ilmunud väljaande eessõnas ütles, on suuline pärimus kirjaoskamatutele setodele justkui piibel ja ajalooraamat, ning nii see kahtlemata ka on. Hurda välja antud „Setukeste laulud“ on saanud tänaste setode jaoks aga teatud mõttes esivanemate pühaks tarkuseraamatuks.

Setode seadusandlik võim Vanemate Kogu kuulutas setod 2002. aastal eestlastest eraldiseisvaks rahvaks. Ka Venemaa tunnustab setosid iseseisva väikerahvana, erinevalt Eestist, kes pole setodele vähemusrahva staatust andnud. Ehkki 2011. aasta eesti rahvaloendusel ei olnud võimalik märkida oma rahvuseks „seto“, sai siiski üles tähendada oma seto keele oskuse.
12 549 inimest märkis ankeedis, et oskab seto keelt. Samas, Eesti aladel olevates seto enamusega asulates elab täna kokku vähem kui 4000 inimest. Suurem osa setosid elab nüüdseks hoopis erinevates Eesti linnades, mida demonstreerib kujukalt näiteks Tallinnas tegutsev traditsiooniliste seto kooride – leelokooride – suur arv.  Kui 20. sajandi alguses oli selge, et setod on Setomaal elavad õigeusklikud inimesed, kes räägivad seto keelt, siis tänapäeval on asjad keerulisemad. Osa setodest on ilmalikustunud, ei ela enam ilmtingimata traditsioonilisel setode asualal, ei pruugi kõnelda enam oma esivanemate keelt ega tunda seto traditsioone.