Lihtsustatud transkriptsioon

Seto korpuse tekstides kasutatav lihtsustatud transkriptsioon ei kattu otseselt ei kirjakeele ortograafia ega ka foneetilise soome-ugri transkriptsiooni ehk SUT-iga. Foneetilise transkriptsiooniga võrreldes on põhierinevus selles, et lihtsustatud transkriptsioonis kasutame vaid kaht häälikute kvaliteeti ja kvantiteeti tähistavat lisamärki või diakriitikut – ülakoma palatalisatsiooni jaoks ja graavist kolmanda välte märkimise jaoks. See tähendab, et puuduvad kõik vokaalide kõrgenemist-madaldumist tähistavad märgid ning häälikute peale kirjutatavad pikkusi tähistavad märgid.

Põhierinevus kirjakeele ortograafiaga on see, et kõik vokaalidevahelised geminaatklusiilid k, p, t märgime kahekordse häälikuga. Kui kirjakeeles on teisevälteline geminaat ühekordse ja kolmandavälteline geminaat kahekordse häälikuga (nt kapp-sõna puhul omastav kapi (IIv) ja osastav kappi (IIIv)), siis lihtsustatud transkriptsioonis märgime mõlemal juhul geminaatklusiili kahekordse häälikuga ja eristame välteid vältemärgiga, nt omastav kappi (IIv), osastav `kappi (IIIv)). See aga ei puuduta konsonantühendeid, mis järgivad ka lihtsustatud transkriptsioonis kirjakeele ortograafia reegleid, nt  ̀kulpi pro  ̀kulppi, kardohka pro kardohkka jne.

Lisaks kasutame Võru kirjakeeleski kasutatavaid märke: q-tähte, mis tähistab kõrisulghäälikut (nt nätäq), ja y-tähte, mis tähistab kõrget, venepärast õ-d (nt ynnõ, kygõ).

Väldet märgime vaid kahe- ja enamasilbilistele kolmandavältelistele sõnadele, st me ei märgi esimest ja teist väldet ühelgi juhul ning kolmandat väldet juhul, kui tegu on ühesilbilise sõnaga. Sõltuvalt piirkonnast ning keelejuhi idiolektist võib kõlada ka teise ja kolmanda välte vahelist pikkust, mida tähistame sellisel juhul tärniga (*).

Koondtabelit häälikute üleskirjutamisest ning kõigist abimärkidest saab näha SIIN.